Püsipinge laadimise meetod

Laadimisprotsessi ajal jääb laadimispinge alati muutumatuks, mida nimetatakse konstantse pinge laadimismeetodiks või lühidalt konstantse pinge laadimismeetodiks. Kuna toitepinge püsib konstantsena püsipingega laadimise algusest kuni hilise faasini, on laadimisvool laadimise alguses küllaltki suur, mis ületab tunduvalt tavalaadimisvoolu väärtust. Laadimise edenedes aga aku klemmi pinge järk-järgult tõuseb ja laadimisvool järk-järgult väheneb. Kui aku klemmi pinge on võrdne laadimispingega, vähendatakse laadimisvoolu miinimumini või isegi nullini. On näha, et konstantse pingega laadimise meetodi eeliseks on see, et sellega saab hilisemas laadimisfaasis vältida liigset laadimisvoolu, mille tulemuseks on elektroodiplaadil olevate toimeainete mahakukkumine ja elektrienergia kadu. Kuid selle puuduseks on see, et laadimise alguses on laadimisvool liiga suur ning elektroodi aktiivmaterjali maht muutub ja kahaneb liiga kiiresti, mis mõjutab aktiivmaterjali mehaanilist tugevust ja põhjustab selle mahakukkumist. Laadimise hilisemas etapis on laadimisvool liiga väike, nii et sügaval plaadis olevad toimeained ei saa laadimisreaktsiooni, mille tulemuseks on pikaajaline ebapiisav laadimine, mis mõjutab aku kasutusiga. Seetõttu on see laadimismeetod üldiselt rakendatav ainult erijuhtudel ilma toitejaotusseadmeteta või suhteliselt lihtsate laadimisseadmetega, nagu autode akude laadimine, ja väikeste kuivpatarei tüüpi akude laadimine nr 1 kuni 5 on kasutusel. isobaariline laadimismeetod. Kui akut laaditakse isobaarilise laadimismeetodiga, on nõutav toitepinge happeaku iga üksiku aku jaoks umbes 2,4–2,8 V ja leelisaku iga üksiku aku jaoks umbes 1,6–2.{10}}V.