Geelakud on vastupidavamad. Liitiumioonakud on kergesti plahvatavad kõrge temperatuuri ja kõrge rõhu tingimustes. Geelakude korpusena kasutatakse alumiiniumplastkilet. Kui sees kasutatakse orgaanilisi elektrolüüte, ei plahvata see isegi siis, kui vedelik on väga kuum. Väliste jõudude mõjul suitseb see maksimaalselt ega plahvata.
Looduslike materjalide eeliste tõttu võivad geellakud olla väga õhukesed, suvalise ala ja suvalise kujuga.
Liitiumaku küljel kasutatakse elektrolüüti, seega on elektrolüüdi sisaldava sekundaarse pakendina vaja tahket kesta.
